Poliitiline elulugu

 

English     Eesti keeles

Avaleht
Minu elu
Uudised
Looming
Unenäod
Pildid
Lemmikud

 

 

 

 

 

Kontakt

 

 

Updated 06/17/2008

 

Ilmunud koguteoses „Wellesto“, 1989, Kaleva, Oulu. Koostaja ja toimetaja Sirje Kiin.

Ilmunud 1989 - 1990 ka mitmetes Eesti maakonnalehtedes ning ajalehes „Helsingin Sanomat“.

 Kui mu ema ootas mind seitsmendat kuud, tuli meie koju Mustlasse Suislepa valla partorg ja nõudis, et isa ütleks kulaku tütrest lahti, muidu visatakse teda parteist välja. Ema kuulas seda õue peal palava päikese käes, seistes teispool sirelipõõsast. Minu vanaisa, suure pere metsavahitalu pidaja keset Käru laasi, oli oma ainsa tütre 16-aastaselt ohjadega kodust välja peksnud, sest ema tahtis ära linna õppima. Isa ei öelnud emast lahti, ma sündisin augustikuus, kui Stalin veel elas ja isa visatigi siis esimest korda parteist välja. Eesti sõjaväes aega teeninud sulaspoiss sattus aastakäigule vastavalt valikuta Laskurkorpusse ja uskus Uuralis parteisse astudes, et Eestis saab õiglasemat riiki teha. Teist korda visati isa parteist välja siis, kui ta keeldus kolhoosi esimeheks minemast - tema tundis enda meelest ainult kooperatii­vi esimehe tööd.

Oktoobrilapseks olemisest ei mäleta muud, kui koorilaule: "Me lapsed Lenini, me lapsed Stalini. .. ", aga pioneeriks tahtsin juba ise ja olin väga uhke, kui mind kuuendas klassis malevanõukogu esimeheks valiti, kui mul palju vilenööre valge pluusi peal oli ja kui ma pidulikel paraadidel sain päikese käes rivi ees marssida. Ainult sellest ei saanud ma aru, miks mu mesinikust onu, kes oli mulle muusika õppimiseks akordioni laenanud, äkki tuli ja pilli tagasi võttis. Tema rääkis alati seda, mida "Ameerika Hääl" oli eile öelnud ja sellest ei tohtinud rääkida muidu, kui et vaheuks kinni, nii et isa ei kuuleks. Kaks ema venda olid metsas tapetud, mesinikust onu istunud kinni iga valitsuse ajal, sest et keeldus püssi alla minemast. Mina kiitsin onule jälle seda, kuidas meil pioneerimalevas käis külas kuulus kombainer Elmina Otsman ja kinkis mulle Gagarini pildiga märgi. Üks esimesi luuletusi oligi ood Gagarinile ja teine Leninile.

Kui mind kooli komsomolisekretäriks "pandi", st. et direktor ja õppealaju­hataja mu selleks käsu korras määrasid, siis olin vihast, nördimusestja häbist nädal aega kodus ja kavatsesin vahetada kooli. Paigale jääma sundis neetud võlusõna, milleta ei avanevat ükski kõrgkooli uks tulevikku - iseloomustus.

Minu ülikooliaeg algas "Praha kevadega", üks esimesi luuleõhtuid, mille me tudengipõlves noorte autoritega Viljandis organiseerisime, kutsus esile julgeoleku jälitamiskampaania, kutsed vedelesid Tartus tühjas ühiselamutoas, ma varjasin end Viljandis. Kremli unistajaks kutsutud Ülo Vooglaiu ja Tartu sotsioloogialabori vaim meelitas mu kirjandusest ühiskonna probleemide juurde, hariduse saingi pooleldi filoloogi, pooleldi ühiskonna uurija oma, sõitsin eksameid tehes Moskva, Leningradi ja Tartu vahet ja tundsin füüsili­selt, kuidas Breznevi aja ahistavad haarmed hakkasid kogu Liidu ajude ümber kokku tõmbuma: 1975 sisuline sotsioloogia likvideeriti. Ma olin just astunud aspirantuuri, saanud 15 tuhande rublase lepingu - esimese eesti in­telligentsi uurimuse, teemaks ajalehe "Sirp-ja Vasar" auditoorium ja lehe sisu analüüs. Ühiskonnateaduste alal ei saa kaitsta kraadi, kui ei ole partei liige. Nii jõudis järg minuni: Kirjanike Liidus tuli minu juurde ajakirja "Keel ja Kirjandus" peatoimetaja Olev Jõgi ja kutsus mind tööle toimetaja asetäitjaks, ainus tingimus - tuleb astuda parteisse, sest koht on nomenklatuurne. Koht olevat juba kolm kuud olemas, palk jookseb tühja, partei keskkomitee tahab panna sinna mingit oma mehikest, kui mina ei tule, siis ... ja need teised tuttavad stsenaa­riumisõnad. Aspirantuuriaeg hakkas läbi saama, kraadi kaitsmine seisis ees, täie teadlikkusega nimetades astumist "prostitutsiooniks" vastasin jaatavalt. Rakuke, kuhu hakkasin kuuluma, oli Kirjanike Liidu oma. Just siis, kui olin kandidaadiks vastu võetud, salastati minu uurimisteema, me andsime valmis aruandele ja tehtud tööle oma allkirja ja uurimuse kolm eksemplari paigutati raudkappidesse, me ei tohtinud andmetele viidata ega neid avaldada. Kinnist kaitsmisprotseduuri ma soovinud, lõin kogu asjale käega ja lahkusin sotsioloogiast, mida niikuinii selleks ajaks Eestis enam praktiliselt olemas polnud.

Parteirakukese siseelu meenutas minu kujutlust vabamüürlastest, salastatuse astmeid oli nii mitu, et päris täpset ülevaadet sellest, kui mitu kihti salajasust meie ideoloogilises elus on, ma ei saanudki. Jälgisin hämmastusega kirjanikke -  parteilasi: need, kellest olin varem lugu pidanud, osutusid äkki tohututeks salademagoogideks ja vastupidi - mõnigi mees üllatas rakukese sees oma sõnakuse ja julgusega. Igatahes muutis enamus kirjanikke end käitudes rakukese sees. Aga seal oli ka vaikiv kolmandik, kes üldse iialgi häält ei teinud, need olid 1940. ja, 1950. aastatel aktiivsed represseerijad olnud, kes nüüd eelistasid targu vaikida.

1980. aastaks muutus rahvuspoliitiline surve nii väljakannatamatuks, et olen päevikusse kirjutanud talumatu vaikioleku meeleoludest kantud lehe­külgi - pealtnäha oli kõik justkui korras, kusagil sügaval sisemuses kuhjus kõik. Oktoobrikuus puhkesid noorterahutused, sündis 40 kiri. Kaks nädalat palavikulist tegevust meie kodu vana ümmarguse laua taga, inimesed istusid meil hommikuni, päeval korjasime allkirju - kõnelused kümnete ja kümnete inimestega, vaikimised, keeldumised, pettumused, pinged, tülid, uued sõb­rad ja vanade sõprade eemaletõmbumine veel enne kui kiri 28. oktoobril 1980 saab kiri kiiruga ära saadetud, sest äkki hakkas kiire - julgeolekust tulid juba läbiotsimise ähvardused. Need jäidki õhku ja kordusid mitme aasta jooksul, jälitamine sai meie elu igapäevaseks osaks. Järgnes parteikoosolek Kirjanike Liidus, kus karistati allakirjutanut Ita Saksa. Tulises kaitsekõnes apelleerisin partei põhikirjale, mis ei keela kommunistil võimalust pöörduda partei hää­lekandjate, ajalehtede poole, vaid vastupidi - näeb seda isegi ette. See tuli juhtivatele parteitöötajatele ootamatult, nemad nägid kirjas fašistlikke jooni (näiteks peeti eriti fašistlikuks sõna "põliselanik"). Koosoleku vaheajal tõmbas Kirjanike Liidu esimees Paul Kuusberg mu kõrvalisse kabinetti, käskis mul tungivalt vait püsida ja küsis, miks ma ise kirjale alla ei ole kirjutanud, kui ma seda nii tuliselt kaitsen ja sellega seotud olen, nagu talle on teatatud. Vastasin, et perekonnast kirjutas alla vaid üks inimene, et me olime valmis halvimaks, ka vangistamiseks ja siis pidi keegi koju jääma. Mu poeg oli siis kuue aastane. Tegelikult peaks ka sind karistama, sellepärast ole parem vait, soovitas Kuus­berg isalikult. Vladimir Beekman ja Villem Gross süüdistasid mind võõraste jõudude käsutäitmises, kogu asi olevat väljaspoolt ideoloogilise diversiooni­na organiseeritud. Kui ma üritasin selgitada, et tulekahju puhul ärgu hakata­gu karistama tulekahjust teatajat, siis vastas Villem Gross, et tuld ei kustutata CIA bensiiniga.

Möödus paar kuud. Detsembris vallandus KGB ehk julgeoleku väljakutsete laine peaaegu kõigile kirjaga seotud isikuile. Ka mulle saabus tööle telefoni teel kutse kellegi Lehtmetsa juurde Laiale tänavale. Meie esimene jutuajamine kestis poolteist tundi. Selle jooksul alustati präänikust (Kas tahate Soome sümpoosionile sõita, kas tahate Soome paariks aastaks õpetajaks minna jne) kuni jõuti piitsani - kui te meile ei vasta, oleme sunnitud teatama teie tegudest parteiorganitele ja töökohta jne. Mulle esitati umbes 15 inimese nimekiri, mis koosnes eesti kirjanikest, väliseestlastest ja Soome estofiilidest, kellega olin tuttav ja kelle kohta sooviti informatsiooni, nii 40 kirjaga seon­duvat kui ka muud. Nutsin vihast, rääkisin, mida tundsin, kui nägin kooli­poisse kangialustes pekstavat miilitsate poolt ja püüdsin põhjendada, miks me kirja tegime, mis olid põhjused. Need ei näinud aga vastasistujat huvita­vat, tema tahtis teada kirjale allkirja mitteandnute nimesid ja kõike muud. Lõpuks kirjutasin lühikese seletuskirja kirja sünni põhjuste kohta, milles rõhutasin liitumise vabatahtlikkust. Lahkudes soovis Lehtmets, et ma tema peale ei pahandaks, et me ikka edaspidi koostööd jätkaks ja sõpradeks jääksi­me, ütles ta. Järgnenud paarile kutsele ütlesin ära, enam ei läinud Laiale tänavale. Tuttavate kaudu kuulsin, et nad olla mu peale pahased, et ma kohtumise kaaslastele ära rääkisin, et ma korralikult ei käitu. Tõmbasin sel ajal hoolega koomale oma laia kirjavahetust, usaldasin veel ainult käsiposti. Telefoni kuulati pealt, autod seisid aia taga iga kord, kui soomlasi, väliseestlasi või Jaan Kaplinskeid külas oli.

Julgeolekutöötajad käisid küsitlemas meie naabreid (Käib neil palju välis­maa külalisi? Millest nad elavad, kui üks tööl ei käi? Kas nad ei äritse? Mis raha eest nad ehitavad? jne), pidevalt kollitati kontrollkäikudega poja kooli, hirmutati direktorit ja õpetajaid küsimustega, millistest tundidest meie poeg puudub, millega tegeleb ja mida arvab. Rahule ei jäetud isegi sugulaste lapsi ja kooli.

Möödus paar aastat täis korduvaid hoiatusi läbiotsimiseks ja läbi käimiseks välismaalastega. Meid jälitati pidevalt, oodati, et me teeksime vea, et meid saaks korralikult karistada, sest 40 kirja põhisüüdlasi ei olnud ette nähtud karistada mitte kohe, vaid ajapikku ja näiliselt muudel põhjustel.

1982.a. juulikuus helistas mulle taas töötelefonil KGB julgeolekutöötaja Iller ja nõudis mind tungivatel ettekäänetel (teie oma huvides!) vestlusele Lai tn 40. Kohtumisel viibis ka teine julgeolekutöötaja, osakonnajuhataja Poolus, kes juhtis vestlust. Nad esitasid mulle valguskoopia ühest minu Ameerikasse lähetatud erakirjast ja küsisid, kas see on minu kiri. Nende versiooni järgi oli selle kirja koopia saatnud Ameerikast tagasi Tallinna OVIR-i keegi Erna K., kes olevat nördinud, et sääraseid kirju Eestist välja saadetakse. Selles kirjas tsiteerisin Andrus Rõugu luuletust 1982.a. "Loomingust" nr.9 ja kirju­tasin muuhulgas järgmist: "Saadan Sulle meeleoluks ühe luuletuse "Loomin­gust" nr. 9, selle autor on noormees Andrus Rõuk. Selle tähed ülaltalla annavad kokku sini-must-valge ja selle eest saab tema ja ilmselt teised ka karistada. Muidu meeldiv lugemine." Poolus küsis, kas ma mõistan, millise vea olen teinud ja et kuna mina pole käitunud nõnda, nagu nemad mulle tungivalt on soovitanud, peavad nad nüüd selle asja käiku andma. Käiku anti asi järgmiselt: toimetusse ilmus julgeolekutöötaja Iller, kes vestluses peatoimetajaga näitas minu "süüasja" pabereid ja nõudis mu töölt vallanda­mist, mida Olev Jõgi ka usinalt tegema asus. Parteisekretär Jaak Jõerüüt nõudis mult asja kohta seletuskirja ja siis vallandus pool aastat kestnud par­teist väljaviskamise koosolekute seeria kõigil tasemetel kuni keskkomitee bürooni välja. Markantsemad mälestused on Lembit Remmelga tekstist parteibüroolt ("kui meie siin, kolm rindemeest - Kuusberg, Gross ja mina - kui meie seast oleks keegi rindeolukorras teinud niisugust asja, et oleks kaevikus tõusnud püsti ja hüüdnud vaenlasele, et meie positsioonid on siin, mis siis selle sõduriga oleks tehtud? - Maha oleks lastud, vaat mis oleks tehtud!"). Või linnakomitee bürool keegi sm. sekretär Busel, kes karjus mulle, kuidas ma julgen kõrgharidusega saadud sõnarelva kasutada ja kirjutada Ameerikasse, ameeriklastele, kes sõja ajal panid põlema minu maja jne. Partei Tallinna linnakomitees arvas esimene sekretär Mati Pedak, et ehk kasvatab Kirjanike Liidu parteirakuke mind siiski ümber ja nii noort inimest pole vaja parteist välja heita esimese eksimuse eest, kuid selle peale vaatas ideoloogiasekretär Ahto Vellamaa mulle pikalt otsa ja ütles täie põlgusega: "Sihuke Kirjanike Liit ei kasvata säärast inimest küll iialgi ümber."

Mäletan suurt vabanernistunnet, kui asi lõplikult otsustus ja mul rajooni­komitees pilet lauale panna kästi. Olin aastatepikku kuhjunud saastast äkki vaba, kõndisin hõlmad laiali üle Toompea ja hingasin tundega, nagu oleksin painajast lahti saanud. Töölt oli mind juba mõni kuu enne seda vallandatud ideoloogilise sobimatuse tõttu. Parteikaristuse sõnastus oli: poliitiliselt vastutustundetu teo eest. Peatoimetaja meelest olin poliitiliselt kompromiteerinud "Keele ja Kirjanduse" toimetust ja mürgitanud tööõhkkonda. Keegi peale Uno Lahe ei tõstatanud küsimust erakirjast ja konstitutsioonist, millele oma seletuskirjas apelleerisin. Vastupidi, Lembit Remmelgas oli mind eriliselt enne koosolekut katsunud veenda selles, et ma põhiseaduse sõna suhu ei võtaks, see tegevat mu juhtumi veel eriti raskeks. Tema aga tahtvat mind aidata. Mitmed noorema ja vanema põlve kirjanikud on pärast minu juurde tulnud ja imestust avaldanud, et miks ma lasin ennast nõnda karistada ja konstitutsioonile ei toetunud. See lohutas mind, ma ei olnud ainus naiiv. Sellest ajast peale - (aastast 1982) kannan rahvusvärve - on suur tunne, kui sa ei pea enam oma vabadust ja armastust varjama.

Kuue töötaoleku aasta jooksul kirjutasin valmis neli raamat, luuletused, luuleartiklid, monograafia "Kersti Merilaas". Ajakirjades sain ennast avalda­da mitmete varjunimede all, Jüri Kiis olin veel kaks aastat tagasi. Kirjastuses jäid kõik neli käsikirja seisma, neist kaks peaksid nüüd varsti ilmuma, olles aega oodanud viis aastat. Kui nälg majja tuli, müüsin ära kõik oma soome­keelsed romaanid, tõlkimisega teenis veel kuidagi leiba. EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär Rein Ristlaan helis­tas vihaselt igale toimetajale, kelle väljaandest ta meie perekonnanime leidis. Ühel päeval kutsuti mind autorikaitse ühingusse VAAP ja paluti teha varjunimedest nimeki­ri, Moskvale olevat tarvis. Panin sinna kirja kaks nime, mida olen seni pidevalt kasutanud: luuletajana ja luulekriitikuna Sirje Kiin, ajakirjaniku ja tõlkijana Sirje Ruutsoo. See neid ei rahuldanud.

1988.a. palus kirjanik Lennart Meri mind tungivalt tulla tööle vastloodud Eesti Kultuurifondi, kus minu ülesandeks sai tegelda sellega, mille eest mind aastaid jälitati ja karistati - nimelt parandada ärarikutud suhteid väliseestlas­tega. Ametnikud kõige kõrgemal tasemel ei häbenenud tunnistamast, et mind taheti sellel kohal näha just nimelt sellepärast, et kuna ma olen varem poliitilistel põhjustel karistatud, siis olevat mul eeldusi võita väliseestlaste usaldust. Veendusin, et ei tollase ega nüüdse võimu künismil ei ole piire.

1984.a., kõige mustemal, kõige näljasemal, süngemal aastal, mil mul pea­aegu kusagil midagi ei saanud ilmuda, kirjutasin luuletuse, mis sai ilmuda alles kolm aastat hiljem ajakirjas "Vikerkaar":

 

Ümbersünd

Kas sa usud ümbersündi
kas sa ootad seda tundi

millal vale keerab tõeks

vaenlase teeb vennaks õeks

tuhamäest saab õitsva aia

kitsaist oludest saab laia

 rahast luuleraamatu

meistriks sõgesaamatu

 pime näeb siis tegelikku

 tegija teeb tulevikku

olevik on sinu teha

vaba vaim ja vaba keha

 

oh ei tule seda tundi

kes see usub ümbersündi

Äkki lukk lööb lahti lukust.

Vaata -

liblikas sai nukust!